MTÜ Lõuna-Läänemaa Raskejõustikuklubi "Leola"
Uuselu talu, Matsalu küla, 90230, Lihula, Läänemaa
Reg-kood 80267160, gsm +37255674748, janar.sober@mail.ee

Ettevõtja või kodanik, kui Sa soovid toetada noorte sporti, siin on Sul selleks võimalus. Käesoleval lehel on Sul võimalus tutvuda meie tegemistega.
Meie rekvisiidid:
Raskejõustikuklubi Leola IBAN SEB: EE391010220103586013 IBAN Swedbank: EE092200221040971428
Selgituseks "annetus noortespordi toetuseks". RJK Leola kuulub tulumaksusoodustuse nimekirja.

pühapäev, 11. juuli 2010

Laagrielu



















Esimene päev, 11.07.2010

Kella 12.00 ajal sõitsime Lihulast välja, kokku oli meid 12, üks poiss tuleb hiljem järgi. Abjasse jõudsime kell 14.00. Sättisime end kiiresti õpilaskodusse sisse, jagasime endid ruumidesse ja läksime sööma. Toad on viimasepeal, on kahesed, kolmesed ja neljased toad. Täis euro, jutust sain aru, et alles 4 aastat tagasi ehitatud. Oleme kõik esimesel korrusel ja meie päralt on terve maja. Iga kahe toapeale on vets ja vannituba, korrusel on kaks hästi sisustatud kööki, kus saab toitu hoida, küpsetada ja pesu pesta. Teisel korrusel on pinksi laud ja lauamänge, korruste keskel on fuajeed, kus saab istuda ja olla. Söömas käime koolimajas, siit 100 m ületee, söögid on head ja kogused on suured, lapsed on väiksed. Ujumas käisime Abja paisjärves, meist umbes 2 km, mis oli just eelmine suvi tühjaks lastud ja süvendatud. Vesi oli soe ja sügavaks läheb üsna järsku, ujusime kahes vahetuses suuremad ja väiksemad, lõpuks olid kõik vees ja mängisid palli. Ujusime kella viieni, siis käisime poes ja puhkasime, mõned meist magasid. Kell 7 käisime õhtustamas ja nüüd läheme jalkat mängima. Kella üheksast oleme tagasi ja sätime end jalka MM-i finaali vaatama, igal on oma soosik - loodame Hollandi võitu. Siia pole veel digibokse tellitud ja oleme sunnitud vaatama mängu mu läpparist (õnneks võtsin ettenägelikult kaasa), kohapeal on olemas internet nii, et ilma sellest me jääda ei tohiks. Kella 11.00st on öörahu, praegu veel keegi kodujärgi ei igatse ja vabadust nauditakse täiel rinnal.

Teine päev, 12.07.2010

Hommikul ärkasime täpselt kell 9, jõudsime napilt sööma. Eilne õhtu läks pikaks ja paaril väiksemal tuli kodutusk, aga ei midagi sellist, mida törts meestejuttu ei raviks, esialgu... Ilm on selline, et veest välja tulla ei ole mõtet ega tahtmist. Ujusime ja maadlesime vees, hommikul on  ilmselt tööinimesed ametis ja terve rand oli pealelõunani meie päralt. Peale lõunat käisime poes ja puhkasime. Kella neljast tegime kerge jõusaali trenni, ka väiksemad said end seal venitada ja võimelda. Selle järgi tegime väikse jalka, jube palav oli. Suuremate poistega heitsime vasarat. Õues on väga soe, õhtupoole lähme veel korra ujuma. Holland kaotas.

Kolmas päev, 13.07.2010

Hommikul ärkasime jällegi napilt enne üheksat. Eilne õhtu läks koduigatsusega võideldes - kes loobus, kes võitis. Võibolla on see esimene eneseületamine ja pingutus täiskasvamise teel. Hetkel see meid enam ei vaeva ent ees on veel kaks ööd.
Hommikul käisime peale sööki rannas. Maadlesime vees ja liival, tegime jõuharjutusi. Inimesi oli vähe ja terve rand jälle meie päralt. On tekkinud esimesed fännid, kes meie tegemistele rannas kaasa elavad. Sada aastat tagasi oli maadlus enam harrastatavaid spordialasi ja igas külas oli matt. Praegu tunnen, nagu tegeleks millegi eksootilisega, inimestel pole aimugi, millega on tegu. Ei teagi on see hea või halb.
Rannast lahkudes ei olnud lastel erilisi vastuväiteid nagu esimestel päevadel, ilmselt hakkab isu täis saama. Lõuna ajal enne ja peale sööki puhkasime, osa lapsi mängisid pinksi ja peitust. Neljast käisime jõusaalis väiksematel olid harjutused topispallidega, suurematega tegime jõudu. Viiest tagusime jalkat ja poole kuuest tegime suurematega teivashüpet, poisid said esimest korda elus teivast peos hoida ja hüpata. Nüüd sõime ja käisime poes, raha hakkab õnneks otsa saama ja ilmselt enam nii palju poes käia ei saa, iga päevaga hindan enam puhkamise võimalusi. Teeme justkui võrdselt, aga tundub, et ainult minul on lihased valusad ja tahaks magada, lapsed traavivad vahetpidamata öösel ja päeval - müstika milline mootor neid veab. Praegugi kuulen naerukilkeid ja paljaid jalgu koridori parketti põletamas. Eile tulid siia ehitajad ütlesin neile, et kui lapsed segavad, siis öelgu mulle, vastuseks viipasid venekeelt kõnelevad ehitusmehed käega ja ütlesid: bujst begajet!
Ka siinne valve naine (tädi Reet) on eriliselt hea ja lahke inimene, ei sega teda laste ringijooks ega nende jutuvada. Eile öösel olid poisid mänginud mingit sellist mängu, kus väikseima kaardi tõmmanu pidi selle tädi juures tantsulöömas käima või aitama tal koristada. Selle kõrval tunnen ennast pedantse korrapidajana...kohati isegi vähe sapisena.
Poisid tulid korra minu tuppa, kutsusid pannkooke sööma, see tädi teeb meile pannkooke - vot selline vastuvõtt! Ujuma siis vist hiljem, loodan, et täna saab varem magama...vanaks hakkan jääma.

Neljas päev, 14.07.2010

Hommikul nagu ikka ärkame vahetult ennem sööki. Eile õhtul käisid meil akna all külas kohalikud tüdrukud ja elevust jagus taas poole ööni. Ujusime seekord natuke vähem - isu on täis, sõime ja käisime kohalikku noortekeskust vaatamas, mille ekskursiooni organiseeris meile taaskord tädi Reet. Uhke ehitis, mis oli just valmis saanud, sees käis vilgas tegevus kuna sel nädalavahetusel on Abja suvepäevad ja Abja Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Kella viieni mängiti koroonat, lauajalgpalli ja piljardit. Peale seda tegime jõusaalitrenni, jalkat ja heitsime ketast. Peale õhtusööki oli jällegi väike ujumine ja pannkoogid.

Viies päev, 15.07.2010

Eile õhtul olid kohalikud tüdrukud meil juba sõbrad, kohtume nendega korduvalt rannas, teel sinna või tagasi. Fred lõi vahepeal väiksel Eerikul hamba ka välja. Ujusime ja maadlesime rannas peale sööki, seejärel panime kohe jõusaali, poisid hakkavad aru saama, mis jõusaalis teha saab ja et tegelikult on seal äge. Nüüd lähemegi sööma ja seejärel käime läbi kohalikust Mulgi kõrtsist, kus pidi hea kama magustoit olema ja mis on selline kohalik vaatamisväärsus (sees on suur kamin, mille kivid on laotud selliselt, et meenutab kindlust). Ning seejärel tagasi Lihula. Need poisid kel koduigatsus oli, on vist vahepeal oma kodu üldse ära unustanud.

Laager sai toimuma tänu Kultuurkapitalile: