10.02.2018 osalesime kahe maadlejaga Eesti meistrivõistlustel Valgas.
Leolat esindasid:
Naistemaadluses Kristyn Pihelgas ja saavutas -62kg kehakaalus 4. koha
Argo Kaas saavutas -72kg kehakaalus 12. koha
Protokoll
RJK Leola võistlussõite toetab Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp
MTÜ Lõuna-Läänemaa Raskejõustikuklubi "Leola"
Uuselu talu, Matsalu küla, 90230, Lihula, Lääneranna vald, Pärnumaa
Reg-kood 80267160, gsm +37255674748, janar.sober@mail.ee
Ettevõtja või kodanik, kui Sa soovid toetada noorte sporti, siin on Sul selleks võimalus. Käesoleval lehel on Sul võimalus tutvuda meie tegemistega.
Meie rekvisiidid: Raskejõustikuklubi Leola IBAN SEB: EE391010220103586013 IBAN Swedbank: EE092200221040971428
Selgituseks "annetus noortespordi toetuseks". RJK Leola kuulub tulumaksusoodustuse nimekirja.
Meie rekvisiidid: Raskejõustikuklubi Leola IBAN SEB: EE391010220103586013 IBAN Swedbank: EE092200221040971428
Selgituseks "annetus noortespordi toetuseks". RJK Leola kuulub tulumaksusoodustuse nimekirja.
laupäev, 10. veebruar 2018
pühapäev, 4. veebruar 2018
Martin Mägist Eesti MV õpilaste vanuse pronks.
3. veebruaril käisime Tapal võistlemas, osalesime õpilaste vanuse Eesti meistrivõistlustel kahe poisiga. Kaasas olid Stefan Lauri Mölder ja Martin Mägist. Kohale oli tulnud 78 noort ja tugevat poissi 22-st maadlusklubist.
Protokoll
Protokoll
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult on seis selline:
Treenerina olen jõudnud sellisesse punkti, kus mu esimene tugev grupp on lõpetanud, välja kasvanud. Mul on tõsised probleemid, et selle olukorraga leppida ja toime tulla. Ma ei taha kõlada nagu ma oleks 2-3 aasta tagusesse aega kinni jäänud. Aga kui sa tuled sellisest kohast, et igal turniiril on paar kolm sinu grupi kutti esimeste seas, oled juba käinud ka piiri taga turniiridel, peaaegu maadelnud koondise piiril, kõvasti kaalu võtnud,17 puuda soola koos ära söönud ja selle ka välja higistanud ja veristanud, Eestis olnud ikkagi austatud ja isegi kardetud vastane, siis ma ütlen ausalt - on ikka päris sitt leppida olukorraga, kus ma pean käima võistlustel poistega, kes ei oska isegi korralikult peitust mängida.
Jah, roomamine ja käputamine on juba päris ok, aga no kurat me pole imikud! ja ma/me oleme rohkem väärt.
Sa tegelikult kaotad eneseusu, istud kõik need pimedad külmad talveõhtud seal lasteaia saalis ja otsid endale sihti. Sa tead, et sinna on rohkem kui üks korralik maraton ja mõtled, kurat kas ma olen uuesti valmis seda tralli otsast alustama. Esiteks see võtab meeletult aega, energiat ja liiga palju tööd ja iseenda sundimist. Kas ma ikka olen selleks valmis...
Alateadlikult sa otsid andekaid, veel paremaid poisse kui sul just olid, aga sa ei leia neid, sa ei näe neid. See justkui pole võimalik - leida veel paremaid kui Fred, Joonas, Cardo, Werner, Pastjan...siit väiksest Lihulast?!? Ma leian pigem nälginud kirbu heinakuhjast...
Mõni hilineb, siis hilined sa ise, siis mängid kulli, ajad plära, teed lolle nalju, tujutsed jne jne jne. Ja siis sa unustad ära selle tunde... selle tunde millepärast sa lapsena alati parema meelega tegid sporti kui, et sa seda vahtisid, et sport ei ole medalid ja karikad, et sport ei ole läbitud ja lõpetatud distants. Vaid see on protsess, areng, teekond, seiklus, lõputu otsing...see ei ole mugavustsoon, loorberid...ja sa unustad selle leidmise tunde kui sa loobud otsimast ja kui sul on natuke õnne, meil kõigil on alati natuke õnne, siis iga mõne aja tagant sa leiad uuesti ja uuesti...
Tegelikult ei ole ma seda unustanud, lihtsalt kardad, et sa ei saa enam kunagi tunda seda tunnet...seda tunnet.
Ja just siis, kui sa oled täielikult ennast maha kandnud ja ei suuda ega ka vist taha leida, selles tegevuses mõtet, juhtub nii - sa ärkad 5.45, selline mõnus ärevus sees. Otsid kotipõhjast kaks 170cm pikkusele mõeldud maadlustrikood - ühe punase, ühe sinise. Võtad kaasa enda maadlussaapad, ankeedid, litsentsid, arsti load, vahetusjalanõud. Lähed rooli, ega sa ei mõtle millestki kell 6.15 hommikul, sa teed mehaaniliselt mingid liigutused, mis vaja teha.
Siis on sul kaks kutti, nad on teinud läbi sarnase rituaali hommikul, nad on mentaalselt täpselt samas kohas kus sina. Sa ei helista peaaegu mitte kunagi, mitte kellelegi 6.30 hommikul, kuttidele helistan. Nad on valmis, ei maga ja juba kokkulepitud kohas ootamas.
Oi, kuidas mulle meeldis seda kõike enda jaoks suureks mõelda ja kirja panna, oi kuidas mulle meeldib seda praegugi teha...
Sõitsime Tapale, tegime sooja, võistlesime, võitsime ja kaotasime. Mõlemad kutid jõudsid kolmanda-viienda koha matšini.
Stefani lugu tean ma peast, tal on väga tihe ja tugev kaal ja seal tulemust teha on väga raske. Hea loos, kaotus õigele mehele ja teine napp kaotus andsid 5. koha. Küll tuleb sinu aeg Steff.
Mägist võitis esimese matši, selline maadelnud poiss, aga Mägist on tugev ja pani vastase sellili. Teises matšis, poolfinaalis, ta ei olnud valmis ja sai kiire kaotuse tugevamalt vabamaadlejalt. 3.-5. koha matšis tegi ilusti mitu suureskoorilist heidet ja võitis vastase ülekaalukalt. Tasuks 3. koht ja Eesti MV-lt võidetud pronksmedal.
Võibolla, võibolla liigub Lihula kandis endiselt kutte, kes tahavad olla tugevad, tahavad võita, olla teistest paremad ja mis peamine, on valmis end ohverdama ja andma endast rohkem kui kõik teised.
Luban, jätkan otsinguid...
Ikkagi, need talveõhtud ei olegi ju olnud nii pikad ja pimedad, saal on olnud ju normaalseid õnnelikke inimesi täis ja seal on olnud soe ja suht valge ikkagi...
Ja see küsimus seal üleval... jah, mina olen uueks ringiks valmis.
Protokoll
Protokoll
Eestikate esimene matšivõit. Martin Mägist. |
Käsi püsti. |
Ennem ei usu kui medal kaelas ja pjedestaalilt keegi sind ära ei aja. |
See punane on meie värv. Mägist, Sõber, Mölder |
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult on seis selline:
Treenerina olen jõudnud sellisesse punkti, kus mu esimene tugev grupp on lõpetanud, välja kasvanud. Mul on tõsised probleemid, et selle olukorraga leppida ja toime tulla. Ma ei taha kõlada nagu ma oleks 2-3 aasta tagusesse aega kinni jäänud. Aga kui sa tuled sellisest kohast, et igal turniiril on paar kolm sinu grupi kutti esimeste seas, oled juba käinud ka piiri taga turniiridel, peaaegu maadelnud koondise piiril, kõvasti kaalu võtnud,17 puuda soola koos ära söönud ja selle ka välja higistanud ja veristanud, Eestis olnud ikkagi austatud ja isegi kardetud vastane, siis ma ütlen ausalt - on ikka päris sitt leppida olukorraga, kus ma pean käima võistlustel poistega, kes ei oska isegi korralikult peitust mängida.
Jah, roomamine ja käputamine on juba päris ok, aga no kurat me pole imikud! ja ma/me oleme rohkem väärt.
Sa tegelikult kaotad eneseusu, istud kõik need pimedad külmad talveõhtud seal lasteaia saalis ja otsid endale sihti. Sa tead, et sinna on rohkem kui üks korralik maraton ja mõtled, kurat kas ma olen uuesti valmis seda tralli otsast alustama. Esiteks see võtab meeletult aega, energiat ja liiga palju tööd ja iseenda sundimist. Kas ma ikka olen selleks valmis...
Alateadlikult sa otsid andekaid, veel paremaid poisse kui sul just olid, aga sa ei leia neid, sa ei näe neid. See justkui pole võimalik - leida veel paremaid kui Fred, Joonas, Cardo, Werner, Pastjan...siit väiksest Lihulast?!? Ma leian pigem nälginud kirbu heinakuhjast...
Mõni hilineb, siis hilined sa ise, siis mängid kulli, ajad plära, teed lolle nalju, tujutsed jne jne jne. Ja siis sa unustad ära selle tunde... selle tunde millepärast sa lapsena alati parema meelega tegid sporti kui, et sa seda vahtisid, et sport ei ole medalid ja karikad, et sport ei ole läbitud ja lõpetatud distants. Vaid see on protsess, areng, teekond, seiklus, lõputu otsing...see ei ole mugavustsoon, loorberid...ja sa unustad selle leidmise tunde kui sa loobud otsimast ja kui sul on natuke õnne, meil kõigil on alati natuke õnne, siis iga mõne aja tagant sa leiad uuesti ja uuesti...
Tegelikult ei ole ma seda unustanud, lihtsalt kardad, et sa ei saa enam kunagi tunda seda tunnet...seda tunnet.
Ja just siis, kui sa oled täielikult ennast maha kandnud ja ei suuda ega ka vist taha leida, selles tegevuses mõtet, juhtub nii - sa ärkad 5.45, selline mõnus ärevus sees. Otsid kotipõhjast kaks 170cm pikkusele mõeldud maadlustrikood - ühe punase, ühe sinise. Võtad kaasa enda maadlussaapad, ankeedid, litsentsid, arsti load, vahetusjalanõud. Lähed rooli, ega sa ei mõtle millestki kell 6.15 hommikul, sa teed mehaaniliselt mingid liigutused, mis vaja teha.
Siis on sul kaks kutti, nad on teinud läbi sarnase rituaali hommikul, nad on mentaalselt täpselt samas kohas kus sina. Sa ei helista peaaegu mitte kunagi, mitte kellelegi 6.30 hommikul, kuttidele helistan. Nad on valmis, ei maga ja juba kokkulepitud kohas ootamas.
Oi, kuidas mulle meeldis seda kõike enda jaoks suureks mõelda ja kirja panna, oi kuidas mulle meeldib seda praegugi teha...
Sõitsime Tapale, tegime sooja, võistlesime, võitsime ja kaotasime. Mõlemad kutid jõudsid kolmanda-viienda koha matšini.
Stefani lugu tean ma peast, tal on väga tihe ja tugev kaal ja seal tulemust teha on väga raske. Hea loos, kaotus õigele mehele ja teine napp kaotus andsid 5. koha. Küll tuleb sinu aeg Steff.
Mägist võitis esimese matši, selline maadelnud poiss, aga Mägist on tugev ja pani vastase sellili. Teises matšis, poolfinaalis, ta ei olnud valmis ja sai kiire kaotuse tugevamalt vabamaadlejalt. 3.-5. koha matšis tegi ilusti mitu suureskoorilist heidet ja võitis vastase ülekaalukalt. Tasuks 3. koht ja Eesti MV-lt võidetud pronksmedal.
Võibolla, võibolla liigub Lihula kandis endiselt kutte, kes tahavad olla tugevad, tahavad võita, olla teistest paremad ja mis peamine, on valmis end ohverdama ja andma endast rohkem kui kõik teised.
Luban, jätkan otsinguid...
Ikkagi, need talveõhtud ei olegi ju olnud nii pikad ja pimedad, saal on olnud ju normaalseid õnnelikke inimesi täis ja seal on olnud soe ja suht valge ikkagi...
Ja see küsimus seal üleval... jah, mina olen uueks ringiks valmis.
neljapäev, 1. veebruar 2018
Lihula lasteaialaste maadluspäev
Tellimine:
Postitused (Atom)