7.-8.11.2020 osalesime Lääneranna spordikooli noorema grupi maadluspoiste ja tüdrukutega Eesti sumo meistrivõislustel Jõgeval.
Olgu kohe öeldud, et nalja sai. Sai pinget ja medaleid.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.
Järelkasv on kõige olulisem. Sel korral maksin ära suure võla, mille ma olin meie noorema grupi trenni lastele juba ammu võlgu.
Me käisime 17. lapsega Jõgeval võistlemas.
Sumo on lihtne ala, lükka vastane pikali või ringist välja ja sa oled võitja. Just sellepärast sobib ta hästi algajatele maadlejatele, kes juba peaaegu hästi oskavad püsti seista. Paar nädalat keskendusime trennis peamiselt sumole.
Kui võistluselevus ajab trennilapse pöördesse, siis on trenn lapsele õige koht.
Ja usu mind - see laste elevus ei tee treeneri tööd lihtsamaks, küll aga annab ta oluliselt midagi sõnuseletamtut treenerile tagasi, sellise sisemise energia. Füüsiliselt oli laste emotsioonide ohjamine pisikeses kummitoas paras väljakutse. Aga saime hakkama, ma ei ütle, et eeskujulikult, aga saime riidu minemata hakkama - see on suur võit.
Laupäeva õhtul sõitsime suure bussiga Jõgevale, kaasas 17 last ja 9 lapsevanemat. See on läbi aegade suurim ja noorim delegatsioon, kellega ma nii kaugel käinud olen. Algul oli plaan, et sõidame tugevamate lastega, kelle emasi-isasi ma tean, Jõgevale autodega. Noh, et moosin paar vanemat ära, kellel on autod ja saame pika sõidu tehtud.
Mingil hetkel hakkas koitma mus arusaam, et ma ei saa peaaegu kedagi trenni grupist maha jätta. Kõik on seal tublid, ja kui Andreas mulle trennis näpu ribide vahele lükkas (sõna otseses mõttes) ja ütles, et mina tulen võistlustele ja jutul on lõpp, oli selge, et nüüd on olukord mul ülepea.
Jumal tänatud, Lääneranna vald tuli appi ja tellis meile suure bussi - mure oli murtud. Saime lastele korraliku ekskursioon-seiklus-väljasõidu tehtud, lapsevanemad kaasas ja abis laste kantseldamisega ja autojuhtimise kohustusest priid, saime kõik oluliselt pingevabalt tehtud. Sellistel hetkedel ja sellise abi korral tunnen ma ennast väärtustatuna - lihtsad asjad, mu sõbrad, lihtsad asjad...
Kokku saavutasime 4 hõbemedalit ja 4 pronksmedalit.
Üle aastate sain tunda end spordilapse vanemana, mu tütar sai ka medali. Ehk ongi neil normaalne treener.
Tulemused ja kogemused:
Ardon Alesmaa 2. koht
Kert Kukk 2. koht
Gregor Hendrik Mölder 2. koht
Andreas Rebane 2. koht
Mia-Jessica Mölder 3. koht
Liibet Sõber 3. koht
Mai-Kätriin Mölder 3. koht
Charli Takk 3. koht
Mattias Idvani
Keron Kamarik
Lauri Laev
Ats Laos
Rasmus Luist
Jüri Mihk
Marleen Takk
Kaarel Maiko Tšekenjuk
Karl-Kristjan Vokk
Mu tänu ja kummardus vanematele:
Peeter Idvani
Stenar Kamarik
Tanel Laos
Sölvi Männik
Janar Sõber
Kainer Mölder
Inkeri Mölder
Kerlin Liiva
Raul Kukk