Paar aastat tagasi sain sarnase kogemuse juba kätte, oli meil ju laagris paar poissi, kes elavad Inglismaal.
Peaasi, et sporti ei karda... ei kartnud. Seega, meid sai kokku 17.
Nagu ikka - jooksime, tegime jõu harjutusi, ujusime, mängisime korvpalli ja jalgpalli. Eriliseks tegi laagri sel aastal asjaolu, et esiteks oli laagris viie erineva spordiala lapsed: jalgpallurid, võimlejad, tantsijad, poksijad ja meie maadlejad.
Teiseks, et esimene õhtu panime treeneritega paika (või meid pandi paika), et igal õhtul tuleb teha eeskava. Saad aru, kui kuulen sõna eeskava ei meenu mul mitte midagi toredat. Ikka kangastub mingi kerges vastumeelsuses punnitamine.
Nii siis oligi esimene õhtu - tutvumine, ägüll midagi nagu koitis, ütled oma nime, teed midagi, mida trennis teeme. Selgus, et matte pole, ok, teeme midagi veel lihtsamat, ei tahaks ju kehvat asja ka teha.
Teine õhtu - Tuksi reklaam. Juba oli väike paanika, õnneks öösel unes hakkas idee jooksma. Ise jäin tulemusega väga rahule.
Kolmas õhtu - akrobaatika. Meenus midagi, mida olime kunagi põhikoolis õpetajate sunnil teinud. Super, pool lahendust oli juba kusagil ajusopis olemas. Liskas natuke meenutamist ülikooli päevilt ja loovust ning oligi olemas.
Loovuse paneb ju kinni kohustus, nii oligi, et võimlejate eeskava vaadates meenus miljon asja-elementi, mida oleks võinud lisaks teha, jäi nagu oli, mis siis ikka... Proovi ajal tegime püramiidist rannas pildi, panin FB-sse üles, saime üle saja laigi, mis taastas mingigi eneseusu.
Viimane õhtu - playback. No palju õnne maadlejad! Jälle öösel tuli mingisugunegi vaim peale. Ausalt öeldes - lootsin paaniliselt oma alateadvusele ja et ta öösel ise midagi välja mõtleb.
Hommikul viskasin esimese mõtte õhku, ja tead mis - poistel ei löönud tulukest silmis põlema. Mul ei olnud enam paanikat ka mitte. Igapäev tegime trenni ka ju, mul oli totaalne väsimus ja apaatia...
Ja siis, hakkas peas kõlisema väga lihtne sümpaatne ja armas elupäästev viisijupike kusagilt kaugest lapsepõlvest. Oh Kaera Jaan! Aitäh, Luunja keskkooli kolmanda klassi rütmika tunni õpetaja aastal 1990-91, Vilma Aunapuu!!!!!
Korras, Lihulas on pea kõik lapsed, sealhulgas poisid, teinud rahvatantsu. Kaks proovi Tuksi mändide vahel, natuke lihtsakoelist lavastust ja tehtud oligi.
Video algab 4 minutil, olime korralikult ärevil:)
Edasi bowlingusse, seiklusparki ja ujuma!!
Vaatasin neid poisse ja mõtlesin, te kõik oleks võind mind vabalt pikalt saata oma lollakate tantsusammude ja punnitamistega, tulime ju spordilaagrisse. Aga ei, nad jooksevad end näost lillaks, ujuvad endid külmas vees hapnikuvõlga, limpsivad jäätist ja kurat, tantsivad kui vaja.
Sellised lihtsad olukorrad muudavad minu sissekujunenud arusaamu maailmast ja inimestest. Ma ei oleks mitte keegi teine, mitte kusagil mujal, koos mitte kellegi teisega, kui just siin, täna ja nende kuttide ja inimestega, kes on minu ümber iga päev.
 |
| Kainer teeb pilti, Maxwell tüütab laagris mustikaid ja liblikaid:) |
10.-14. juuli 2017 Tuksis, hakake raha koguma!
Pildid
