Õhtul, peale tööd plaanin ka sel aastal teha treeninguid. Kuna maadlushuvilisi on, jõuan maadlusmatile igal õhtul. See mõte mulle vägagi meeldib.
Aga täna oli kõik teistmoodi. Hakkasin trennikotti selga tõmbama, sest olin otsustanud minna kooli juurde rattaga, niikuinii enamuse päevast vahin monitori. Niisiis kott pooleldi seljas hakkas koer haukuma, käratasin nagu ikka ta kööki ja vaatasin, kes ukse taga.
Nägin naabrimeest ja tema niiöelda abilist, neid kohtab seal tihedamini kui sooviks. Abiline seletas midagi pobinal, ma ei saanud kohe arugi millest jutt. Siis nägin trepil Hr Põllustet. Hetkega valdas mind tohutu energia, olin ju ometigi minemas maadlustrenni ja olümpia hõbedamehe treener oli mul ukse taga. Selliseid asju juhtub minu elus ainult ühe korra.
Sain naabrimehe pobinast aru, et olin Põlluste maja ette kinni parkinud. Jumal tänatud, oleks olnud kahetsusväärne kui ta oleks niisama Lihulast minema lipsanud. Surusin talle käe pihku ja vedasin ta Lihula Gümnaasiumi spordihoonesse koos tema abikaasaga (me tegelikult ju tunneme üksteist). Sõitsin neil rattaga ees ja Põlluste abikaasaga mul sabas (umbes 40km/h panin).
Tuli välja, et Henn Põlluste ja minu naabrimees on suured lapsepõlve sõbrad ja mu naabrimehel on täna 60. juubel.
Õnnestus näidata meie maadlusmatti ja meie poisse. Soojenduse ajal ajasime Põlluste ja tema abikaasaga juttu, avaldasime lootust, et maadlus jääb olümpiale.
Hea juhus viis meid täna, meie maadlushooaja alguses kokku mehega, kellest ma väga lugu pean.
Vot selline, hoopis ärapidine kolmapäev Leola maadlustrennis.
![]() |
Kunagi ei tea, keda toredat trennis kohata võib:) |
Hea päev!
VastaKustutaLeola mehed on tublid! Head uut aastat!
VastaKustuta