 |
| Sellised me oleme 2013. aasta novembris |
Minu jaoks võistluse moodi päev on lasteaialastele kõige lähem asi olümpiale. Mõni läheb näost valgeks, mõnel on närv nii läbi, et ei julge matile minna. Võistluse lõpus saades kaela kuldse autasu tuleb jällegi päris sportlase tunne. Pisikesed asjad, mis sportlase jaoks on elu ja surma küsimus.
Ma ei tea, aga mulle tundub, et see oli tasemelt üks paremaid maadluspäevi. Nupuvõtted, mahamurdmised, tõmbed-tõuked - justkui päri.
Alguses proovisime rivis seista, siis trügimata joosta, roomata ja kukerpallitada. Lõpus tegime jõuharjutusi, kiikusime sillas ja natuke ka võimlesime. Esimene ring tegime nügimist. Edasi oma reeglitega sumot. Lõpus, limmari ja kringliga, neelasime alla oma pisarad.
Oligi päris!
Pildid
 |
| Kõige parem tunne maailmas... |
 |
| Üks lõdva silla-kärakas:) |
 |
| Ma sulle nügin! |
 |
| Ikka naerul sui:) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar